Sipsik

Kilomeetreid veerevad rataste all ja autos on mõnus vaib - sõidame Isleeniga Tartu poole. See tee on nüüd 2+2 ja päris pikalt suisa 120 km/h lubav, aga ma ei kasuta seda võimalust. Lihtsalt nii mõnus puhkus on ja ei kiirusta kuhugi. Tikupoisis saab olema küll kohustuslik sirutuspeatus friikate ja nagitsatega :) 

Kauneim linn on Eestis Tartu

Emajõe kalda peal

Kes on käinud seal

Ei sel' meelest läe

Kaunid tunnid Toomemäel...

Täna läheme hoopis muusikat nautima - teater Vanemuine ootab meid muusikaliga Sipsik. No see on ju iga Eesti lapse lemmik ja tegelikult ülimalt armas. 

Etendus ise oli ülimalt armas ja siiras. Väga leidlike lahendustega põime kaasaegsest lastemuusikast rahvaviisidega, kehanäitlemisest nukunäitlemiseni. Sipsikust sai Sapsik ja üks hetk ka Sputnik :) 

15-minutiline kodutee Pesasse ( nii otsustas Isleen ninetada siin renditud apartmenti) kestis küll pistut kauem - daamide fotoshuut oli samuti vaja läbi viia  ;) 

Homme on uus päev ja uued seiklused ...

Lapselik innukus (üks avaldamata postitus aastast 2010)

Elada tuleb mitmekülgselt. Tuleb säilitada oma lapselik innukus ja kõik lähebki nii nagu vaja.

Seda filmi võin lõputult vaadata. Nii küps ja vahuline.
Kui saaks sinna vaid uuesti. Künkaveerud täis viinamarjaridasid, ohtrad oliivisalud ja küpressialleed ... Muidugi on see Toskaana.

Aeg

Edaspidi võtan selleks nüüd aega. Päevad kihutavad mööda nagu Tallinn-Tartu maantee 4 rida nautlevad Verstappenid ja aastad rulluvad vaikselt, kuid kindlalt. Ja nii ongi märkamatult kuhugi kadunud 12 aastat, mille kohta ei ole phtki mõtterida kirja saanud. No hästi-hästi on saanud küll - paberile... mitu kaustatäit. Selliseid kogemusi, mida ei saagi mujale kirjutada kui sahtlipõhjas olevasse kaustikusse ...

Täna siis ...
Üsna naljakas päev. Hommikune unesegasus suutis nii mõnegi uue väljendi tekitada a'la jalg kuue kanaga... Lisaks suutsin kuidagi kõige imelikumal moel jätta oma sõrma ukse vahele, mis siis katki läks ja kust kolinal verd voolas ... Mõned tunnid hiljem suutsin oma varba roostes kruvi taha katki tõmmata ja taas voolas veri kolinal.
Positiivne selles päevas oli see, et ilm on jätkuvalt mõnus suvine ja rattasõitu soosiv - 25 km oli üsna hea koormus. Ei tea, kas jaksan homme Katriina trennis midagi teha :)
Jätkuvalt mõtsiklen, et sõprus on üks kummaline nähtus ...

Leidsn luuletuse mis kohati seletab mu segadust

Friday, April 17, 2009

Leidsn luuletuse mis kohati seletab mu segadust

Ma näen, aga ei vaata.Ma lepin, aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule, kuid kui silmad sulen,ometi unenäos Su juurde tulen.
Armastan päeva, kuid öösitiärkan.
Olen hajameelne, aga kõike märkan.
Reegleid järgides neid purustan.
Kõike mäletan, vahel iseennast unustan.
Olen tugev, kuid vajan Sind.
Olen tuvi, vahel sinilind.
Kallistan, aga ei puutu.
Olen muutlik, kuid ei muutu.
Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge, aga rõhun.
Tahan luua, aga lõhun.
Olen eksinud, kuid Su leian.
Lasen minna, aga südames hoian...
Olen suur, aga ometi väike.
Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike.
Olen vaikne, aga räägin palju.
Vahel näed mind, vahel mu varju...
Ütlen hüvasti, kuid ei lähe.
Olen liiga palju, aga ikka veel vähe...
Olen harjumus, millega Sa iial ei harju.
Mul on valus, aga ma ei karju.
Koristan, aga kõik on ikka sassis.
Minus on müstikat rohkem kui kassis... :D
Ei ole ma igavik- olen vaid hetk.
Ei ole sihtpunkt- olen Su retk.
Olen päev, mil säravad tähed.

Headus on ilmas, kurjus on ilmas ... head on head ja pahad on pahad

Kas see, mida me näeme, on ikka see mis on näha või näeme me seda, mida tahame näha?
Kas see, mida me heaks kiidame, on ikka heakskiitu väärt või me tahame, et see oleks hea?

Ja kas see, mida me kuuleme ei olegi just see mida me kuulda tahame, mitte see, mida meile öelda tahetakse või kuulda antakse?

Ning kas see, mida me näeme ongi just meie silmadele? Kas ei oleks vahest parem mõningaid asju mitte näha - silma alla sattunud paber, telefonisõnum, tänaval vastutulevad inimesed

Ja kas see mida me ka kuuleme, ongi alati mõeldud meie kõrvadele - oluline saladus, kellegi telefoninumber, kellegi kolmanda inimese telefonikõne või mõne inimese kohta mitte just eriti ilusa arvamuse avaldamine ...

olen sama mõtte juba kunagi välja käinud, aga midagi ei ole nagunii siin ilmas muutunud. Inimesi on ikka sama inetuid, kui ka ilusaid. Hetki on samuti inetuid kui ilusaid. On lihtsalt perioode, kus ilusaid hetki on lõputuid ja inimesi neis ilusates hetkedes on palju. Siis kõik muutub ... valgusest saab pimedus, headusest saab kurjus, rikkusest saab vaesus, õnnest saab õnnetus, rõõmust kurbus ... Kogu selle pöördumuse järel saabub õnneks tagasipöördumine. Kas just situatsioonid, inimesed neis ja sinu ümber just needsamad on, aga me ju teame, et headus võidab. Ja need inimesed, kes on sinu ümber ikka veel ka nendel valguse, headuse, rikkuse/vaesuse, õnne ja rõõmu saabumisel, mil just pimedus, õnnetus, kurjus ja kurbus on lahkumas, siis need inimesed ongi tegelikult ju "sinu" inimesed, kellega edasi liikuda. Oluline on jääda iseendaks ja mitte lasta end nahka pista kurjusel.

Lilleke rohus ...

...lilleke rohus,
ei märka, et on ohus,
ja miskit ei taipa ses tohuvapohus ...

Keila-Joa ja saun

Jõuan oma mõtetega siia küll päev hiljem, aga jälg maha tuleks ikka panna.

Keila-Joa on minu jaoks üks väga huvitav koht. See tähendab sealt on saanud alguse suhted väga oluliste inimestega minu elus.
Esmalt pean mainima kallist sõbrannat Kristynat, keda tõesti esimest korda elus seal trehvasin. Seega suured tänud Arvile ja Kristole, tänu kellele me seal trehvasime. Ja Kristyna on mind ikka ja jälle elu madalseisudel toetanud.
Teine oluline inimene minu elus - Siim, kellega kord Keila-Joale kudrutama sattusime. Ka tema seostub mõningal määral Keila-Joaga.
Ja siis Evelyn - ma loodan väga, et veel palju lahedaid hetki seal veedame ja lahedaid vaateid ja kaadreid kogeme ja kogume.

Õhtul tegime sauna, mängisime pokkerit ja twisterit ning vapramatest vapramad: Siim, Kiku ja Sära ja basseinis ujumas käisid. Nõrgemad ja vanemad inimesed st. mina ja Evelyn hoidsime saunalinu ja kaameraid ning arvasime, et 21-kraadine vesi talvel on pisut külm :)
Pokkerimängus sattusin olema kõva käsi - lollil ikka kasvõi ükskord peab vedama, sest tavaliselt võidab Siim ja mida mäng edasi, seda pikemaks ja raskemaks minu suu venib ...

Kalapoegade kurb lõpp

Juhtus see, mis juhtuda võis - peale 4 päeva Saksamaal kojunaasnuna leidsime eest Mati ja Kati ... lastetuna. Julmas lapsevanemad olid oma lapsed ÄRA SÖÖNUD. Aru ma ei saa, mis toimub nende vanemate peas. Vaatasin pisut lähemalt - nende pea on suht väike ja seal on vaid üks spiraal sees. Ilmselt ei toimu nende peas midagi. Lähemal akvaariumivaatlusel selgus, et üks tõeline ellujääja oli suutnud end nende brutaalsete vanemate eest ära peita ning merekarbi alla varjuda - tänasel päeval elab ta suhteliselt turvalist elu oma uues turvakodus, mille nimi on "Saku" 0,5 liitrine õlleklaas.

Loodan, et ta kasvab kiirelt suureks ning läheb teeb oma vanematele tuupi.

Kalapoeg on tänaseks siis nädalavanune ja näeb välja nagu kulles ning kuni temale omaste joonte väljakujunemiseni saab tema nimeks Kulles.

Aga üldiselt on elu ilus.

Titeuimed ehk Katil ja Matil on 4 kalamaimu

Täna siis juhtus see, mis juhtuma pidi - Kati otsustas katki minna ja 4 kalamaimukest akvaariumisse poetada. Asi iseenesest juhtus täiesti õigel ajal, sest peale mitmendat päevi toimunud lööminguid Kati ja Mati vahel ning kui Kati oli Matile juba tuhandetat korda peksa andnud ning nälga jätnud, otsustasin Kati Matist eraldada. Ja töölt koju jõudes selgusi tore tõsiasi, et 1 kala asemel oli hoopis 5 kala.
Ühe kala nimeks võiks panna René, sest just selle toreda sõbra perre sündis eile uus ilmakodanik ja see on juba iseenesest nii lahe sündmus, et siinkohal veelkord õnnitlused Renéle. Teiste nimede osas kuulutan välja nimekonkursi ...

Kaunist ööd uued ja vanad ilmakodanikud!

Orav rattas

... elutempo on muutunud inimloomu omasele täiesti vastuvõetamatuks. Maganud 4 tundi kosutavat und, olen kella 4'st alates taas töölainel ja tõenäoliselt läheb ühe jutiga õhtul 12'ni, mis teeb tööpäeva pikkuseks ... 18 tundi. Üldiselt on sellise tempoga möödunud minu viimased 3 kuud.

Tänaseks on selgeks saanud, et kogu see lugu oli ette planeeritud ja tänapäevane ärivargus on toime pandud suht robustselt ja julmalt. Eks siin tuleb nüüd ikka mõelda, kas oleks mõtekam asi politseisse anda ja kohtutee ette võtta. See ületab ikka igasugused eetikapiirid.

Ja muul rindel läheb ju samuti hullumeelselt - elu teeb meeletuid poognaid ja saame näha mida näha saab.

Huvitav, kas mul mõni pilt ka kaamerasse tekkinud on?

Minu püksitasku ja väsinud hüljes

Eile õhtul oma armsaid pükse pesumasinasse pannes, leidsin püksitasku sisepoolelt kirja, mis oli lihtsalt nii ilus, et pean selle siinkohal üles täheldama ...

Guess Jeans minu isiklik teksade armstuslugu ...
Teksad on nagu mehed!
On väga raske leida selliseid, mida sa tõeliselt armastaksid ja mis sobituksid tõeliselt hästi sinu keha ja hingega ning kui see juhtub, siis soovid sa neid hoida endaga terve oma elu!
Tõenäoliselt on teksad isegi paremad kui mehed, sest nad ei ütle sulle kunagi, et sa räägid liiga valjusti või liiga palju ... Nad kaitsevad sind ja hoiavad sind soojas ka tuulistel päevadel ... ilma seda palumata!
...

Tundub, et inimesed ikka teavad, mida nad räägivad ... Vähemalt mõistlikud inimesed ...

Lisaks jäi eilse päeva tähtsündmuseks hüljestumine, mis oli 3-tunnine ujumis-hulpimis-saunatamisprotseduur Kalev Spa's. Siinkohal taas tänusõnad kahele heale sõbrakesele, kes mind tööasjust välja rebisid ja kelle seltsis ühe toreda laupäevaõhtu veetsin. Ma küll täiesti imestan, kuidas suudavad 5 aastased inimesed 3 tundi vees olla, kolm jäätist järjest ära süüa ja ikka peale kõike seda veel rohkem elus olla, kui 6 korda 5 aastased.Kojujõudes pidin oma krimpsus naha kuivama panema, et viimane korralikult taas kokku tõmbuks ning varvaste vahel lestad lahti lõikama...

Kibestunud naisterahvad (avaldamata postitus 28. august 2007)

Täna pani mind mõtlema vestlus ühe muidu kena noore naisterahvaga, aga milline kibestumus temast õhkus. Kibestumus - pettumus kellegis, millegis, ootuste mittetäitumises ... Ent kibestumisest kasvab lõpuks üks kurjusepuu ja kurjus on see, mis hakkab meid endid mürgitama - algselt seest ja lõpuks väljast ning nii olemegi läbimädanenud kurjusepuud ... Õelad enese ja teiste vastu.

Vaid naeratades ja negatiivsete tunnete "minna lastes" saame me tugevaks.

Lugu sellest kuidas ma Sämmi Grillis käisin

... kõik sai alguse sellest, et Adavere tuulik oli tänasel kaunil pühapäeval reserveeritud ja me olime sunnitud oma kõhtu täitma mujal.

Kõik algas ilusasti ja Sämmi Grilli näitsik oskas minu poolt tellitud sinepiseemnetega liharoale soovitada "küpsekartuleid" vms., mis kujutas endast värskeid fritüüritud kartuleid. 30-minutilise ooteaja järel ilmusid meie tellimused lauale ja nägid üsna isuäratavad välja. Ent torganud esimese kartuli kahvli otsa vaatas mulle taldrikult vastu üks elukas, mis oli väga prussaka moodi, ent friteeritud. Katsusin näitsikule küll vihjata, et ma olen alati meelitatud, kui midagi tasuta saab, aga kindlasti ei kuulu sinna alla putukaliik "friteeritud prussakas". Midagi podisedes kõndis tips kööki ja sinna ta ka jäi. Ega mul enam mingit olulist söögiisu enam polnudki ja lisaks oli ka teiste söögiisud pisut ahtamad, kui need algselt olid tõotanud olla. Lahkudes Sämmi Grillist üritasin tunda huvi prussaka käekäigu vastu, kuid selgus, et 6 inimest nägid silmamoondust ning tegemist ei olevatki olnud prussakaga ja tõenäoliselt oli see elukas ise sinna prae sisse lennanud. Peaks vist isand Volkega sel' teemal arutlema ja tõenäoliselt on Eestis uus putukaliik "Friteerprussakas", kellel on eriti hea lennuoskus ning lisaks omadus maanduda fritüürikartulite vahele...

Vaikuse lõhn?

Huvitav, milline on vaikuse lõhn? Kui vaikus üldse lõhnab. Aga miks ta ei peaks siis lõhnama. Ma arvan, et vaikusel võib olla hea lõhn ja võib olla ka halb lõhn. Vaikuse hea lõhn on tõenäoliselt siis, kui on oodata midagi head ja enne hea saabumist on jasmiinilõhnaline puuviljalõhn, milles on kerge aktsendina tunda värsket sinaka mere ja valge rannaliiva lõhna, tunda soojendavate päikesekiirte hellitusi ...
Halb lõhn? Midagi tumedat ja sünget. Midagi sellist, mida tunda ei tahaks ...

Ja kas vaikust peaks kartma või peaks vaikust ootama?

Üks armas kajakalaps oli sattunud minu kontoriakna alla ukerdama ...

Olen päike ...

Olen päike, olen kuu
olen vihm ja olen tuul

Viimased kuud on möödunud tööd rabades ja selgeks on saanud see, et see, mis seni on onlnud kindel on kindlusest enam kui kaugel. Viimased nädalad on möödunud rutiinis ja viimased päevad on möödunud uut kaamerat imetledes ja katsetades ja õppides.

See ämblik (olgu tema nimi Linda), sattus minu koju koos piibelehtedega 2 nädalat tagasi. Et loomakest oli kahju ka ära visata, panin ta rõdule lillekasti elama ja nüüd on ta seal juba 2 nädalat ühe koha peal passinud ja seda valget tompu oma kõhu all "soojendanud". Vahepeal keerab seal vaid külge ja sellega kogu tema liikumine piirdub. Isegi söömas ei käi. Mõtlesin juba, et peaks minema talle kärbseid hankima...

Ning see pisike ämblik on oma suure saagiga väga ametis. See suur suutäis oli juba pikemat aega rippunud kui ühtäkki üks väike ämmelgas end tema juurde lohistas ja toimetama hakkas - esmalt väikesed sidumismängud ehk siis tema koivad kinni mähkis ja seejärel enam kui tunnike mingis kindlas poosis suutäie pehmemate kudede juures veetis ning seejärel hakkas taas ümber kärbse toimetama... Eks näis, mis homme toimub. Tänaseks jättis ta maiuspala rahule ja nii viimane ripub poolmähituna niidipuntras.

Suur pesupäev

Kas 31 võib olla sama tähendusega nagu 13?
Kas siis, kui miski viltu veab, veab kõik viltu?
Aga kus on piir viltuvedamise ja vedamise vahel?

Igatahes oli 31. mai minu viimaste aastakümnete ( et mitte öelda minu elu) üks viltuvedamiste päev, mis algas pisut peale kuute hommikul uksele koputamisega. Keegi üritas mind meelehetlikult üles ärata. Mõistmata küll, et kes on see inimene, kes arvab, et ma olen "sisse" maganud või eeldab minu ärkamise vajalikkust, läksin avasin ukse. Teadmata, mis mind ees ootab. Naaber. Selgus, et varajasel hommikutunnil, et mitte öelda, et öösel oli otsustanud veetoru minu korteris lõhkeda ja naabrid üle ujutada. Ok, vesi kinni keeratud ja "lahtine" vesi kokku kraabitud, sai jäädud torumeeste ootele. Asja positiivne külg on muidugi see, et nii tutvusin ma oma naabritega, kelleks osutusid värskelt abiellunud Hatun ja Volodja. Ok, et siis peaksin nüüd kodus torumeest ootama, otsustan, et töötan kodus. Mõeldud-tehtud, kuid üks hetk kadus internet. Heakene küll, kasutame siis aega telepurgist tuleva jälgimisega - "plõks" elekter võeti ära seoses majas toimuvate süsteemide vahetamisega. Hmm ... loeks siis lehte - lehte postkastis pole. Ekspress Post vastab, et kuna lehti oli vähem, siis minu postkasti jaoks lehte ei jätkunud. Vot nii. Olen just magama jäänud, kui torumees saabub, kes sahmib siin kella kolmeni, vahetades esmalt ära lõhkenud veetoru, siis mingi tihendi, ent ikka tuleb kuskilt vesi läbi...lõpuks sain ma endale ka uue segisti. Ääremärkusena siis niipalju, et esmaspäeval nägin unes hiirt, mis tähendavat igasugust jama ja see ava seal veetorus näeb välja nagu oleks seal hiir kallal käinud. (Hiiri minu majapidamises siiski ei leidu).
Lõpuks, kui veemajandus korras, saan linna sõita, et tööle minna ja enne seda fotopoest läbi põigata, et oma kaamera ära osta. Poes selgub, et need kaamerad on otsas! Olen poolteist aastat asja kaalunud ja otsust soojendanud ja nüüd selgub, et kaamerad on otsas! Laoseisu uurimisel selgub, et üks kaamera on siiski kuskil poes olemas. Ent mulle hakkab koitma, et kui kõik nii minu vastu on, siis järelikult ei ole õige aeg seda kaamerat soetada.
Käin töölt läbi, ent seal on kõik nii nagu tavaliselt. Siis tuleb telefonikõne hankijalt, kes kurdab, et arved pole laekunud. Siis selgub, et Śveitsist saabuma pidanud alus koos kaubaga, on endiselt kuskil maailmas tiirlemas ja sellest ei ole jälgegi - klient on endast välja minemas.
Tagasi koju, et saaks tööd teha - inteneti pole. Plaan vaadata telekat luhtub samuti, sest tv ei tööta...

Õhtuses vihmasabinas saabus ingel. Vähemalt olen emotsionaalselt taas tasakaalus, et mitte öelda, et ingli saabumine rõõmustas mind rohkem kui väga.

Kartes, et midagi veel võib juhtuda, otsustan ruttu magama minna ja mõelda, et kell on 12 ja uus päev on alanud, aga oh häda- kell on ikka alles 11 õhtul ...

Seoses nägemustega või hoopis nägemistega

Kas see, mida me näeme, on ikka see mis on näha või näeme me seda, mida tahame näha?
Kas see, mida me heaks kiidame, on ikka heakskiitu väärt või me tahame, et see oleks hea?

Ja kas see, mida me kuuleme ei olegi just see mida me kuulda tahame, mitte see, mida meile öelda tahetakse või kuulda antakse?

Ning kas see, mida me näeme ongi just meie silmadele? Kas ei oleks vahest parem mõningaid asju mitte näha - silma alla sattunud paber, telefonisõnum, tänaval vastutulevad inimesed

Ja kas see mida me ka kuuleme, ongi alati mõeldud meie kõrvadele - oluline saladus, kellegi telefoninumber, kellegi kolmanda inimese telefonikõne või mõne inimese kohta mitte just eriti ilusa arvamuse avaldamine ...

Aga üldiselt võiks 20 nädala kokku võtta kui ühe väga kiire, kuid siiski ka emotsionaalselt positiivse nädala. Lisaks ohtrale "orav-rattas" tööstiilile jõudsin 4-tunnise jalutuskäiguga ära niita aiamuru ja ülejäänud osa kahest nädalavahetuse päevast kulus siia-sinna nipet-näpet aiatöödele. Pisikesed pilguheited loodusesse näitavad, et suvi on väga-väga lähedal ja praegu ongi kõige ilusam aeg looduses - õitsvad õunapuud, kirsid, toomingad, metstulbid, lihtsalt tulbid, nartsissid, nurmenukud ... peagi oma kauneid valgeid kellukaid väljalükkavad piibelehed. Ahjah, ja ei tea, kas on minu silmad avanenud, aga sel' aastal on rohkelt märgata kotkaid, kelle kauneid liuge olen näinud ikka ohtralt ...

Ning tööreis viis mind lõppenud nädalal ka Saaremaale (armas vanaema, palun väga vabandust, aga Sinu juurest läbi lipsata lihtsalt ei jõudnud), kus võtsin tugevama õigusega otsuse läbi astuda paarist huvitavast kohast ning pean ütlema, et ei tulnud oma otsuses sugugi kahetseda:

Piretikivi.
Legend räägib siis sellise loo, et Piret (Töllu naine) tassis kive, ent kivi kukkus Piretile jalale, mispeale viimane suurest valust nutma puhkes ning sellest ohtrast nutmisest tekkinud soo (mille nime hetkel ei mäleta).

Ning siis sattusin ma ühte külakesse, mille nimi on Ruhve (küla esmamainimine on 1562.a. ning saarlased teavad küll mis on ruhi - sellest ka küla nimi). Sattumine ei olnud päris juhuslik, vaid pooljuhuslik. Keegi "tundmatu", kellega mõned tunnid hiljem maanteel juhuslikult "kohtusin", on küla kirjeldanud kui "kolgast". Tema tollasest irooniast ei saanud ma toona aru, kuid see küla on tõeline vaatamisväärsus ja looduskauneid vaateid on seal ilmselt kordades rohkem kui minu kiire läbipõikamine sellest "kolkast" võimaldas näha. Ning ühe linnukaitseala saaks sinna vabalt luua, sest lisaks tiirutavale kotkale oli seal ohtralt kõikvõimalikke veelinde. Aga nii täpselt tähistatud küla ei ole ma ammu näinud. Väga viiekas.

Head ööd! Selline oli laupäeva õhtu ...

hommikune horror ...

tänahommikune päikesepaiste teeb hinge rõõmsaks, aga ikka leidub miski, mis tekitab segadust minu väikeses peas - armsad pääsukesed on juba nädalapäevad käinud minu rõdu uudistamas ja täna hommikul otsustasid nad taas oma kinnisvaraprojektiga peale hakata ja ehitusmaterjali kohale vedada ning kohe ka müüre laduma hakata. Jälle dilemma missugune - ühest küljest on mul ju meeles KÕIK need eelmised suved, kus ma pidin kiivalt oma rõdu kaitsma, seda kilega kinni teipides ja küürides seda jama põrandalt ja seintelt. Teisest küljest - kuhu nad siis veel kolima peaksid ja kus nad oma lapsed siis üles kasvatavad? Ilmselt saab minu hell süda mõistuspärasest mõistusest võitu ja nii need allüürilised sinna kolida saavad.


Aga kiirelt ka nädalavahetuse kohta paar sõna öeldes, siis see möödus aiatööde tähe all, ent siiski jõudsin ka ussikest leotada ja metsas kolada. Koprad on kõva tööd teinud ja pooled Läänemaa metsad maha langetanud...

hämmastav kuidas suudab üks väike loom maha võtta sellise juraka puu. Oma pisikeste hammastega ...

Koovitajad, keda piilumas käin on endiselt söömahimulised ja neid ei sega ilmselt miski. Kahjuks ei võimalda minu kaamera neid selgelt pildile saada. Siit taas see EOS'i mõte - iga päev käin ja vaatan seda iludust ... aga see saadanas on ikka kallis, mis kallis ... igas mõttes kallis.

Ja lõpetuseks kogunevad lagleparved. Neid on hetkel Matsalus ilmselt kümneid ja kümneid ning iga noist parvedest koosneb omakorda sajale lähenevast isendist. Kaamera väheste võimaluste pärast ei õnnestunud head pilti saada, aga ma ju ise tean mis seal peal on :)

Imelisus elus ja inimestes

Pole juba enam pikal ajal midagi siia maha märkinud. No töö, töö ja veel kord töö. Ning reisike Hong Kongi ja Zhu Haisse on ka oma aja võtnud.

No tegelikult nagu polegi pühapäevasel päeval reisiväsimusest jalgu sirutades tarka öelda. Mida muud ikka oskad öeldi kui et: elu on ilus ja inimesed minu elus on imelised.

Selline imeline vaade avanes minu hotellitoa aknast HongKongis ning hetkel on toimumas igal õhtul toimuv kella 8'ne laser- ja valgusśõu.

Must kass, superelamused ja konjak

Jätkuvalt kaunis kevad on võimaldanud viimastel päevadel hommikukohvi nautimist rõdul koos päikesega. Viimane on loodetavasti minu nina ka mõne uue seksika tedretähniga rikastanud - ainuüksi selle pärast tasub kevadet oodata.
Tänase, pühapäevase päeva otsustasin traditsiooniliselt seigeldes veeta ja nii rändas seljakotti termos, õlale kaamerakott ja kiirelt sai veel poest üht-teist soetatud ning vupsti teele! Must kass! Täiesti süsimust kass suure koheva sabaga otsustas minu auto eest läbi lipsata. Mõtlesin küll, et milleks see hea või halb on, aga minemata ka ei jäta... Nii seiklesingi täna Kõrvemaa matkaradadel ja Jänedal, meenutades pubekaaega.
Aga igal asjal on oma hind. Tänase hind on - külm. Kuskil puges vennike ligi ja nii tuligi Hennesy lahti korkida ja soojajooki tarbida. Tehakse ikka häid jooke ;) Ilmselt tuleb mul' selles musta kassi tänada. Proosit kassike!

Nende lambukestega on selline lugu, et sõites Kõrvemaa poole, autos mängimas Celtic Orchestra märkasin järsku heinamaal jooksmas lambakarja ... täies meeskonnas ja kindlas suunas - nagu teades kuhu minna (täna on karjalaskepäev). See vaatepilt sundis mind kiirelt pidureid rabama ja tagasi sõitma. Nii ma neid seal vahtisin, endiselt Celtic Orchestra mängimas ... päike sinises taevas säramas ... taamal talu ... Selline vaatepilt lihtsalt paneb heldima ja isegi väikese pisara poetama - kuidagi nii ilus oli ... Ja siis märkasin üht vanat mees üle heinamaa kõndimas, keegi järgi kalpsamas. See keegi oli üks väga-väga väike kitsetall, keda see suur juhmilt liikuv kari sugugi ei huvitanud ja ega lambakari tallekesest ka huvitunud ei olnud ja jooksis lihtsalt eest ära, teda järgi ootamata ...

Pisut tuli pettuda Kõrvemaal - tee Venemäe-kanti sõitmiseks ei olnud sugugi sõidukõlbulik. Muidugi, kui ma oleksin mõne 4x4 omanik, siis oleks võinud proovida, aga ma kahtlen ka sellise masina võimsuses. Ja nii võtsin ette ühe ilusa matkaraja. Sinililled, näsiniin, ürgvanad jalakad ja mind mitte märganud värvulised, tänu millele avanes mul' täna esimest korda võimalus vaadata nendega tõtt 1,5 meetri pealt. Ja nii valmis minu peas otsus - peegelkaamera ... aitab sellest pisikesest digikarbist. Ei saa muidugi ühtki halba sõna öelda, sest kõik pildid, mis siin blogis on just sellesama Canon PowerShot A520'ga tehtud, aga tuleb edasi liikuda.
Ahjah, üks väike leid veel, mis oli "kasvama" hakanud ühe männi tüvele ja mis annab kehtist mõtteainet: "Risustamine" ja "Raha, kui motivaator".

Jäneda - koht, kus on möödunud üks osa minu lapsepõlvest ja üks vahva laagrisuvi. Kaamerasilma ette jäis Jäneda Jahiloss ja päikesevanne võtvad sinikaelpardipaar.

Milline kuu - täies hiilguses! Miskipärast tekitab täiskuu minus alati mingeid müstilisi tundeid - tundub olema aeg lõpetamata asjade lõpetamiseks, uute alustamiseks ja ... on veel üks asi, mida tuleb täiskuu ajal teha...

Mõttelõng katkes ... ainus, mis pähe tuleb on üks laulujupp ...

see öö jääb meeletuna meelde
varjude mäng, keerles täiskuu kumas
ta pöördus, hammustades keelde
varjudemäng, keerles täiskuu kumas

kirg oli jahtunud pühade eel
tunded muutunud varjudeks
leidis üks oma pärisosa raskel teel
teine vaikis kõigest mis ees

veel õhtul elu tundus lihtne
varjude mäng, keerles täiskuu kumas
iga laul, lause oli ehtne
varjude mäng, keerles täiskuu kumas

üks oli sündinudki võitluse jaoks
teekäijate vaprast soost
teine ootas armastust, mis elus ei kaoks
aga tunne pudenes koost

neid teid, neid maid
ei käida nagu korduvaid
neid teid, neid maid
öö taevas meeles peab neid

on öö tais aimamatut algust
varjude mäng, keerleb täiskuu kumas
ja hing veel kiirgab valgust
varjude mäng, keerleb täiskuu kumas

langeb taht nagu sähvataks öös
kiire ta lend labi pimeda
hele tunne alla langedes
aga tousta enam ei saa

... vot nii ...

Saabus kevad ...

... väidetavalt täna öösel 02:07. Kiire pilguheitena tundub maagiline numbriseos aastaga 2007.

Ärkasin kevades 6:30 ... pisuke päiksehelk paistis pilveaugust ja tundus tõesti, et kevad piilub läbi pilveaugu ... salaja ... uurides, kas kõik on tema tulekuks valmis. Tööle sõites näen tee ääres koera - pilk kauguses nagu täpsemalt kindlaks tehes: "Kes sealt tuleb? Kas ongi kevad?"

Ja siis tuli pilveloor, laotas oma hõlmad üle taeva ja lasi taevaväravad veele valla ... Vot nii ta tuligi sel' aastal.

See pilt pärineb laupäeva õhtupoolikustest looduseminutitest Penijõe tee ääres ...

Öelge mulle, kes Te olete"

"Öelge mulle, kes Te olete?"
Gabriel: "Ma olen aadlipreilide röövija."
"Ja mitmes mina Teil röövida olen?"
Gabriel :"Ausalt öelda... esimene. "
"Ei, tõsiselt, kes Te olete?"
Gabriel :"Mis Te ise arvate?"
"Rändrüütel? Näitleja? Või ikkagi mässaja?"
Gabriel :"Olen see, kelleks Te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna."
"Rääkige edasi, Gabriel, ma kuulan."

"Ja Päike tuligi välja..."

Tänast päeva sai alustatud Suitsu jõe vaatetornis kell 8:30 fotokaamera ja kohviga.

Sinine taevas, soojendav päikesepaiste, värskendav hommikukohv ja kevadine laulukoor pisivärvuliste näol - mida enamat veel tahta. Lõpuks lisandus veel lanti viskav kalamees, sellele idüllile. Kahjuks see kirjeldatud, muinasjutuliselt kaunis pühapäev ei kestnud sellisena nagu algas ja pärastlõunal, tehes armsa äripartneriga vanalinnas kohustuslikku linnatuuri, hakkas sadama lörtsi, lund ja pussnuge...

Päike

You're just too good to be true...

Thinking about something in Miami ...

You're just too good to be true.
Can't take my eyes off you.
You'd be like Heaven to touch.
I wanna hold you so much.
At long last love has arrived
And I thank God I'm alive.
You're just too good to be true.
Can't take my eyes off you.

Pardon the way that I stare.
There's nothing else to compare.
The sight of you leaves me weak.
There are no words left to speak,
But if you feel like I feel,
Please let me know that it's real.
You're just too good to be true.
Can't take my eyes off you.

I love you, baby,
And if it's quite alright,
I need you, baby,
To warm a lonely night.
I love you, baby.
Trust in me when I say:
Oh, pretty baby,
Don't bring me down, I pray.
Oh, pretty baby, now that I found you, stay
And let me love you, baby.
Let me love you.

You're just too good to be true.
Can't take my eyes off you.
You'd be like Heaven to touch.
I wanna hold you so much.
At long last love has arrived
And I thank God I'm alive.
You're just too good to be true.
Can't take my eyes off you.

I love you, baby,
And if it's quite alright,
I need you, baby,
To warm a lonely night.
I love you, baby.
Trust in me when I say:
Oh, pretty baby,
Don't bring me down, I pray.
Oh, pretty baby, now that I found you, stay..

Can't Take My Eyes Off You; Frankie Valli

Pääsupesa kurb lõpp

Ilus päikesepaisteline pühapäev. +12 C ja öösel sadanud lumi! on ära sulanud...

Pääsupesa lugu leidis täna kurva lõpu: silmasin üht tiivapaari üle pesaserva ... sirutunud tiiba ... end veelgi siru ajades paistis ka peanupuke.

"Kas tõesti pole suutnud keegi neist ära lennata?". Otsustasin kogu pesa maha võtta ja pesakeses oli hoopis tihane, kes oli sinna pugenud. Ja kas juhtus see olema nii külmal ööl, et vaeseke seal oma õnnetu otsa nii leidis või oli ta nii paksukene, et ei suutnud sihvakale pääsufiguurile loodud "ukseaugust" end välja pressida.

Nüüd lähen ma siis Loo taha metsa ...

Täna käisin Pärnus söömas ...

... ja nüüd kõht valutab. Kohe kaua aega valutab ... ja valusalt valutab. Ütleks, et see toit ei olnud ka teab-mis-suurem asi, kui just balkalźaane sealihaga millekski eriliseks ei peeta. Kindel, mis kindel - seda sööki ei tasu süüa (kui üldse veel Pärnusse sattuda).

Ja teine tänane 'tõmbenumber' on Catwees, kes suutis mulle taas 3,8 liitrit klaasipesuvedelikku auto klaasipesupaaki pressida. Esimesel korral olin vedelikupaagi ise pilgeni täis panud ja ka siis suutsid nad sinna 3,8 liitrit veel peale kuhjata. Ja kui arvestada, et käisin seal vähem kui nädalapäevad tagasi, mil nad mulle 3.8 liitrit klaasipesuvedelikku panid, siis on mul vist selle ajaga kütust ka vähem läinud ... Mida iganes. Aga asjas on huumorit. Ja 3,8 on mingi maagiline number vist ...

Aga kogu selle eelneva foonilt on mul siiski hea meel tõdeda, et kevad on vist käes ja homme on naistepäev. Mitte, et see päev midagi erilist tähendaks või midagi olulist kaasa tooks, aga on lihtsalt üks hea "piiritähis" ja piknikuperioodile lähem. Oehh kuidas tahaks praegu külitada mändide all kaldaliival ja kuulata lainete loksumist ja vist ei ütleks ära ka heast rose'st ... ei tegelikult oleks vist kuum kakao ikka parem ...

Kogu selle hea unelma meenutuseks siis pildike kuu tagusest puhkusest ... Ko Chang'ilt

Mõmm.... ja kogu selle loo taustale veel Tai Chi mängima lükata! Ohh, elu on ikka ilus küll ...

Memory is appetite

... nii ütles juba vanahärra Ernst. Hemingway Ernst. Ja tõsi ta on. Iga tarkus, mille tasku pistad, teeb sind veelgi näljasemaks. Eile ühes tiimimängus tuli stsenaariumi järgi kõrbes allakukkunud lennukis ellujäänuil teatud 15 eset tähtsuse järjekorda panna, mis ostuksid kasulikuks ellujäämisel ja inimasustusse jõudmisel. Loetelus: nuga, taskulam, peegel, viin, vihmakeep, 2 paari päikseprille, esmaabipakk, 45 kaliibriline relv, signaalraketid, jakk, soolatabletid, raamat kõrbeloomadest, map ja kompass ning teatud kogus joogivett. Iga kiirelt rehkendav inimene võtaks esmase asjana kaasa vee ja viimasele kohale lükkab vihmakeebi. Aga vat võta näpust, ilmakuulus kõrbespetsialist ja ellujääja pani esikohale peegli. Ellujäämise kohalt on kõige olulisem üks väike kosmeetiline peegel ja kõige vähemtähtsam vihmakeebi asemele soolatabletid. Viimaste praktilisust ei teadnud ma nagunii ja lükkasin nad eelviimasele kohale. Viimasele kohale lükatud vihmakeep osutub kõrbes ikka isegi väga praktiliseks ja selle abil olevat võimalik lausa vett püüda! Aga ega ma ei saa nüüd kõike ka ära rääkida. Selle mängu peavad kõik ise läbi tegema - tõesti fun!

Täna on meil kontoriprii päev, sest meile laoteenust osutav firma hakkas aastainventuuri tegema. Täieliku üllatusena tuli firmajuhataja väljaettepanekuga teha selle inventuuri puhul prii päev. Pean tunnistama, et oma 7 aastase tööaja jooksul selles firmas on see esimene kord, kus ta üldse mingi kollektiivse ettepanekuga välja tuleb, rääkimata siis vabast päevast. Tundub. et naisevõtt mõjub meestele hästi ja nad ikka pisut inimesteks muutuvad. Küll aga ei ole kindel, mis hiljem saab, kui naine kodus ja oma tõelist palet näitama hakkab. Mõned mehed muutuvad tuhvlialusteks, mõned mehed hakkavad oma emotsioone tööl välja elama. No meie juhataja ei saa seda tööl teha, sest naine istub ja ka tööl. Olgu kuidas on - istun ma siis nüüd kodus voodis linade vahel, töömaterjal ühel pool, telefon teisel pool ja üritan paar pakkumist valmis teha. Kell on hommik, ehk siis kaheksa ja tegelikult normaalsed inimesed magaksid sellisel ajal kui neile ikka tööprii päev antas, aga vat vanadus on vist kallal ... varajane linnuke leiab tera!

Täna ... Ultra posse nemo obligatur

...istutasin ma ümber mõned lilled. Seda muidugi selleks, et kevadel oleks rohkem lilleilu. Aga siis said endale uue "kodu" ratsuritäht - temast ma pilti ei teinud. Samuti sai uue kodu "toaliilia",millest hiljem kasvab üks tõeline iludus, mis näeb välja selline:
selliste imeõitega.

Ja kuna sellel lillel oli tekkinud üks tütartaim, siis sai ka see isend endale oma isikliku uue kodu.

Lisaks sai kodulaienduse veel üks lilleke, mille varrejupi andis mulle kunagi armas sõbranna Eneli. Tänaseks on see lill usinalt end mitmesse suunda sirutanud ja ohtralt õitsenud.

Nojah, peaaegu pidin unustama, et aasta tagasi avati Hortese keskus ja siis soetasin endale alokaasia, mis on küll korra õitsenud, kuid aina kiduramaks jääb. Süüdistan endiselt plastmasspotti ja kuna tänasest ka see alokaasia endale uue kodu leidis, siis on tema kohus muutuda nüüd ilusaks. Ja ega ma millegi muuga täna eriti hakkama ei saanudki, kui välja jätta 2 suuremat hotellipakkumist, 1 lepinguprojekti koostamine, 5 väiksemat pakkumist, mõned telefonikõned klientidele, mõned tellimusekinnitused, mõned arved, paar analüüsi paari toote müügi kohta, kodulehele uudisteartiklite kirjutamine, piltide otsimine ja ülespanek, vestlus kliendihalduriga meie sülearvutite teemal, läbirääkimised mööblimeistriga stendide teemal ja autoteeninduses veedetud 30 minutit, mille jooksul vahetati ära auto tuli, mis ei põlenud ja vanad kojamehed ning lisati klaasipesuvedelikku(ma küll ei kontrollinud, kas seda viimast ka ikka päriselt tehti). Ja no mõni väike asi veel.

Lõpetaks tänase päeva mõttega:

Ultra posse nemo obligatur

Las jääda nii kui oli, las jääda ...

täna hakkasin ma oma Viet Nami-reisi memuaare siis üles täheldama. Esmapilgul üsna kergena tundud plaan on tänu minu kohutavale loomuomadusele - olla perfect and detailed, osutunud üsna mahukaks ja aeganõudvaks ettevõtmiseks. Vähemalt olen ma suutnud mõned faktid, seigad, juhtumised ja pildid juba üles täheldada ning loodetavsti suudan ma siis järgneva 3 kuu jooksul selle töö ka lõpetada. Et siis tulge 3 kuu pärast lugema http://angelica.maasikas.googlepages.com/vietnam%2Cthailand2007

Ühtlasi hakkasin ma juurdlema, et pühapäev on ju püha päev ja pühal päeval peaks ainult laisklema. Oma loomult oleme me kõik laiskvorstid - mõned rohkem kui teised. Ent pühapäev on ainus päev nädalas, mil mul aega oma pisikest eluaset koristada, pesu pesta ja triikida, raamatuid lugeda, küpsetada ja muude tõeliselt meeldivate asjadega tegeleda ja nii ei saagi ma seda püha päeva pühalt tähistada.

Tänase päeva selline filosoofilisem mõte: Kindlus on visuaalne või tunnetuslik meelepete asjust, mille arenemist me ei taha või ei suuda tajuda.

PS! Kanal 2'st jooksev karaoke-saade on üks kohutavamaid asju, mida ma kuulnud olen. Isegi mu ema kass oskab paremini laulda. Vot nii.

Ja nii ongi ...

Ta tõusis kikivarvule ja kiikas üle seenekübara ääre, ja ta silmad sattusid otsekohe vastamisi suure sinise tõugu silmadega, kes istus seal ülal, käed vaheliti, ja suitsetas rahumeeli pikka vesipiipu, tegemata Alice´ist või millestki muust kõige vähematki välja.

Lewis Carroll, Alice Imedemaal

Kaunist Eesti iseseisvuspäeva!

Head eestlased - kaunist Eesti iseseisvuspäeva!

Mingil seni seletamatul põhjusel on minus viimasel ajal tärganud tõeline eestlustunne ja ütleks, et tunnen end rohkem eestlasena kui 5 aastat tagasi. Kas on selles süüdi minu rännakutel tehtud avastus, et eestlane on ikka midagi rariteetset siin planeedil Maa, et meid on ikka nii vähe või on selles süüdi Pronkssõdur või on selles süüdi demagoogilikud Savisaare sõnavõtud ... Igatahes eestlased - teeme ära! Lähme hääletama! Ise oled oma õnne sepp!

Ja siis peaks ilmselt maha märkima, et esimest korda Eesti taasiseseisvusperioodil jäeti ära 24. veebruaril toimuv kaitsejõudude paraad. Minu päikese käes seisev termomeeter näitab hetkel -13,3 kraadi, mis on ilmselgelt külm pasunapuhujate ja pealtvaatajate jaoks, aga ma arvan, et ei ole külm marssijatele - täiesti kehaline tegevus. Meie mehed on ära hellitatud!

Ja neile, kes ei tea, kuidas kuulutati välja Eesti Vabariik, siis palun lugege järgnevat artiklit: http://www.kool.ee/?5754

Suffering for jet-lag

Täpselt nii ongi - ajavööndi vahetusest tingitud segadus minu kõige kõrgemates instantsides. Poole-neljane ärkamine on piece-of-cake these days. Aga üldiselt on üsna huvitav: esmalt see mõnus lõputu vaikus, mida hommikuse värske kohvitassi taga nautida. Seejärel saab öelda, et 'öös on asju', mida tavaliselt ei näe: öine lumesadu, -10 kraadine külm, prõksuvad aknaklaasid, pimedad naabermaja aknad ja uskumatu küll, aga ka üks üksik 'prügikasti-inimene'. Kella 7 ajal hakkab vaikselt heledamaid toone taevasse ilmuma, vastasmaja aknad lähevad klõps-klõps valgemaks ja esimsesd tööleruttajad kaevavad oma autosid lumekuhja alt välja ... Ojaa-ma hakkan vaikselt aru saama kuidas vanurid kõike teavad :)

Ja veel üks tähelepanek, sedakorda küll minu enda osas - mingi rahu on vist saabunud minu hinge. Veel ei ole ükski asi suutnud mind imestama panna või minu väikeseid närvirakke liigutada. On asju, mis ei sõltu meist ja mida me ei saa muuta ... Kas on see möödalennanud puhkus niimoodi mõjunud või on tõesti seal Aasias midagi sellist, mis minuga niimoodi 'teeb'...

.

Some things doesn't depend on us and we can not change these things.

Sapas - Viet Nami pohjaosas. Kell on hommmikul 11:49. Olen siin teist paeva ja jatkuvalt on valjas piiratud nahtavus, mis on ilmselt tingitud geograafilisest isearasusest - magedes, talv jne.
Eile trakkisime paev otsa. Ohtul leidsime siin yhe kohaliku Steak restorani, mille interjoor oli parim (peale Sofiteli (Hanois)), mida Viet Namis nainud olen. Aga kahjuks ei suuda ikka kohalikud seda meeleolu luua. Lisaks piiratud nahtavusele on siin meeletult kylm ja ma vaevlen juba nadal koha - nohu kaes, mille vahepeal lisandus veel 38'ne palavik ja tana hommikul ka seljavalu, mis on ilmselt mingi narvivalu :(. Ohtul yritasid kohalikud moorid igal sammul meile myya kyll oopiumi, hashishit ja muid meelemyrke. No ma katsun tubli olla ja selle reisi korralikult kirja panna ...
Praeguseks side lopp

30. novembril ...

Ei tea, kas algav detsember ehk jõulukuu muudab inimesed melanhoolsemaks, aga täna tekkis mul vajadus või siis tahe vaadata vanu pilte. Ja nii avastasin piltidelt kuhugi kadunud sõpru, unustusehõlma vajunud vahvaid üritusi, endiseid poisssõpru, ilusaid loodusvaateid, hingelummavaid hetki reisidelt ...
Ja kui ma praegu mõtlen, siis fotot tehes, sellele inimesi, olukordi, vaateid jäädvustades ei mõtlegi, et võib-olla mõne aasta pärast saavad need hoopis teise tähenduse. Palju soojema. Või külmema ehk emotsioonitu. Ja mis sel' hektel tundus nii tähtis, nii oluline - on tänaseks päevaks oma olulisuse täiesti minetanud ja asendunud lihtsalt teadmisega, et vat nii oli siis ... Aga siiski on hea, et meil on fotokaamerad, millega neid hetki jäädvustada ... Milliseid ilusaid avastusi me tänu nendele jäädvustustele võime teha ;)
Võib-olla ongi õige aeg aasta lõpus vaadata selja taha ... äkki me ei olegi olnud nii head või halvad inimesed nagu me oleme seni endid arvanud olevat?

kiired ajad - blogimise vaenlased

... ja sama võib öelda sellesama beta versiooni kohta. Tund aega mässasin siin Exploreriga ja ei saanudki hakkama - lõpuks kadus ka kogu mu ilus jutuke ära, rääkimata sellest, et piltide laadimise võimalt Explorer ei pakkunudki. Firefoxis asi funkab ja isegi pilte saab üles laadida.

Aga mõte oli siiski see, et blogimise vähestes võimalustes võib näpuga näidata vaid 'aja' peale. Lisaks mõnedele tripidele Euroopa suunas, keeltekooli lõpetamisele, hollandi keele kursustele, tihedale töösaginale ja uute reisipolaanide tegemisele, olen viimase kahe kuu jooksul korra ka maale jõudnud. Seal aga mõned klõpsud meie, märkamatult 12 aastaseks saanud kassist teinud.

Koduloomad

Pääsupojakesed ... nemad on mul nüüd nädalapäevad ööbimas käinud. Ikka neljakesi. Aga kakelda nad oskavad ka - kui keegi ülearune pessa tahab pugeda, siis konkreetselt lükkavad ta nokkaga välja! Ikka dźungliseadused kehtivad ka nende pisikeste vidistajate seas.

Elagu mahepõllundus!

Rääkimata sellest, et ma juba 3 viimast nädalt oma rõdul kasvanud herneid mugin, otsustasin ma täna ka esimese kurgilõikuspeo korraldada. Ja ma ei pidanud oma suure hoole ja armastusega kasvatatud kurkides pettuma! Lihtsalt oivalised kurgilised. Lisaks maanaabritädi kaasa antud roheline salat ja taas enda rõdul hoolega sussutatud kress ning mõned tomatid ja see lugu sai lihtsalt nii hõrgutav-võrgutav.

Aga üldiselt olen jätkuvalt suures töömeeleolus ja asusin lõpuks PP kodulehte tegema. Okkaline saab olema minu tee püha lehe valmimise poole. Juba esimese 15 minuti jooksul mõistsin, et inimesed ei taipa kodulehtedest ikka mitte mõhkugi. No need inimesed, kes tahavad kodulehte. Aga mis ma siin ikka virisen - kus viga näed laita, seal tule ja aita - on ilus moto ja nii ma siin vaevlengi (oehh, miks ma küll nii abivalmis olen).

No ja päevasündmuste hulka kuulub ka see, et minu armas ema otsustas Schumacheri tiitli endale haarata ja põkkuda aias oleva kaevurõngaga. Tegelikult algas kõik sellest, et kaevurõngas otsustas temale vastu joosta ja kuna selle FS pidurid ilmselt kõige krapsakamate killast ei ole, siis toimuski see teatud armumäng, mille tulemusena minu uljaspeast Schumacheri auto lömastas oma põrkeraua. Üldiselt võib selle lugeda üsna õnnelikuks armukolmnurgaks, kust suurima võitjana väljus kaevurõngas ning suurima kaotajana proua Schumacheri rahakott.

Finito

Just, täpselt nii ongi - finito. Juba 2 päeva ei ole Albert, Juula, DJ ja Viplala pesas ööbinud. Rääkimata Hildest ja Haraldist. Pean siin endamisi oma uhkes üksilduses aru, et kas peaks pesa maha võtma? Iseenesest oli nagu päris huvitav see orintoloogi amet ja igatahes on mul pääsukeste hingeelust palju selgem pilt ja arusaam. Teisalt ma arvan, et ei viitsi enam koristada seda rõdu ja käpp püsti kaameraga ringi hiilida ning pilte klõpsida. Samas kerkib mu mõttesse see, et tegemist on ikkagi ühe üsna tugeva ehitisega ja selle nimel on kõvasti vaeva nähtu ja võideldud (nagu näitab kroonika).

Albert, Juula, ... ja Viplala - nende esimese elukuu lõpuarvestused

Katsun nüüd siinkohal ruttu oma viga parandada ja jätkuvalt ülevaadet anda Hilde ja Haraldi järeltulijate arengust.

Nagu ma juba mainisin - on pesas tõepoolest ikka 4 tegelast, millest annab ka tõestust faks, et minu rõdust on saanud üldine fekaalituba, mida on vaja muudkui 'tühjendada' ja fotosüüdistus:

Arengust siis niipalju, et linnukesed on usinad lõõritajad ja edasiminek lauluhääle treenimisel on üsna eduline - tänaseks on nad eksami andnud kõikvõimalikes pääsuhäälte tegemistes ja minu arust täiesti küpsed sel' alal. Lennuoskustega ma nii rahul ei ole ja seda on vaja veel tublisti lihvida. Kuigi-kuigi, mis seal salata - pääsupojad on üsna tublid ja suudavad minu rõdul on lennu-ringmänge teha ja nagu kõigile 'lastele' omane - ka mürada, seda siis lennates. Seni on oma lennuosavusega silma jäänud Albert, Juula ning ... (veel nimetu). Ent eile proovis siis ka seni pisut enam melanhoolsena silma paistud Viplala tiibu sirutada ja esimene proov oli üsna õnnetu. Juhtus selline kurb tõsiasi, et Albert, Juula ja ... sööstsid pesast välja ning neile üritas järgneda Viplala (kes ilmselgelt üritas mulle oma tublidust näidata), kuid nii õnnetult, et põrkus vastu rõdupiiret, millele järgnes uperpall ja ta jäi põrandale kössitama. Olin juba kummikindaid tooma minemas, et ta pessa tagasi tõsta, kui temast sai tõeline dzhungliloom ja ellujääja ning pisut end saputanuna üritas ta nagu helikopter kohalt vertikaalselt üles lenduda. Peale mõningaid valearvestusi õhu takistuse arvutamisel saavutasid tema pisut muljuda saanud lihased siiski oma maksimaaljõu ja ta järgnes oma semudele. Hetkel ma neid rohkem näinud ei ole. Eks siis uue info saanuna annan uue otsereportaazhi.

Mitmehäälselt

Just täpselt nii mitmehäälselt see koor siis viisi üles võtab. Tegelikult on neid särasilmseid linnupoegi ikkagi 4, aga nagu inimolendite hulgas on sangviinikuid ja koleerikuid - on seda ilmselt ka pääsukeste hulgas. See, kellel nokk enim lahti on ilmselt siis Albert, kes alati üle pesa ääres piilumas on ja kes on ka kõige julgem sellest seltskonnast. Vahest tundub ta olema nagu vanainimene, kel on vaja kõigest toimuvast teada. Talle sekundeerib keegi vähem-julgem ja siinkohal ristin ma ta Juulaks (mõeldes ilmselt alateadlikult Krissu ja Karla kilpkonn Juulale). Aktiivseimad hääleharjutused toimivad õhtuti enne magamaminekut ja täiesti ekslik on arvata, et tegemist on varahommikuste aktivistidega. Kaugel sellest, hoopis mina olen see, kes vaikselt rõduust paotab, et seal päikese käes oma hommikukohvi nautida.

Maailm on ilus

Just selline 'karvatuust' üritas täna maailma uudistada. Tundub, et pigem haista. Aga müstilise kiirusega arenevad need pääsulapsed. Loodetavasti ei otsusta Hilde ja Harald veel teistki pesakonda poegi tegema hakata, sest see rõdu kasimine on üks üsna tüütu tegevus. Olen küll kergema vastupanu teed läinud ja neile Eesti Päevalehest vaiba sinna pesa alla pununud. Või peaks ütlema tualettruumi?

Aga endal mul õnnestus selle põrgukuumuse ja konditsioneeride koostöö tulemusena haigeks jääda ja eile vaevlesin 38, 2 palavikuga voodis. Täna olen kombeka tüdruku kombel manustanud nohutablette ja vähemalt on need kanalid kasutamiskõlblikud.

Laupäevane retk tõi minu ette igasuguseid põnevaid kohtumisi. Üks nendest oli see kiilipoiss.

Esimesed hääleharjutused

Esmaspäeva lõunaks oli koorunud ilmselt 5 poega. Vähemalt koorte järgi otsustades.
Täna õhtul oli kosta esimesi piiksatusi.
Kogu mu rõdupõrand on pidevalt kaetud pisikeste 'tirtsatustega' ning oma meeleolu ja silmailu tõstmiseks maalisin ma täna ära rõdupiirded. Loodetavasti pakub see silmailu ka Hildale ja Haraldile ning nad ei sirtsuta neid värskelt maalitud rõdupiirdeid täis.

Mõtlesin praegu, et äkki peaks uutele linnu-kodanikele nimed ka panema?

Nad on nüüd siis koorunud!

Esmalt see, et minu Ameerika-reisi ajal on usinad allüürnikud Hilde ja Harald oma 'elamu' valmis ehitanud ja sinna majakesse ka midagi poetanud, sest täna õhtuks oli siia ilma sündinud kaks uut linnu-kodanikku, millest andsid tunnistust koored minu rõdul.

Nüüd ei jää mul siis muud üle, kui ootama jääda nende uute ilmakodanike uudishimulikke päid üle pesa ääre alla kiikamas ja tagumikuotsi üle ääre vupsatamas ning minu põrandale 'vurtsukesi' laskmas.

Will be continued ;)