Must kass, superelamused ja konjak

Jätkuvalt kaunis kevad on võimaldanud viimastel päevadel hommikukohvi nautimist rõdul koos päikesega. Viimane on loodetavasti minu nina ka mõne uue seksika tedretähniga rikastanud - ainuüksi selle pärast tasub kevadet oodata.
Tänase, pühapäevase päeva otsustasin traditsiooniliselt seigeldes veeta ja nii rändas seljakotti termos, õlale kaamerakott ja kiirelt sai veel poest üht-teist soetatud ning vupsti teele! Must kass! Täiesti süsimust kass suure koheva sabaga otsustas minu auto eest läbi lipsata. Mõtlesin küll, et milleks see hea või halb on, aga minemata ka ei jäta... Nii seiklesingi täna Kõrvemaa matkaradadel ja Jänedal, meenutades pubekaaega.
Aga igal asjal on oma hind. Tänase hind on - külm. Kuskil puges vennike ligi ja nii tuligi Hennesy lahti korkida ja soojajooki tarbida. Tehakse ikka häid jooke ;) Ilmselt tuleb mul' selles musta kassi tänada. Proosit kassike!

Nende lambukestega on selline lugu, et sõites Kõrvemaa poole, autos mängimas Celtic Orchestra märkasin järsku heinamaal jooksmas lambakarja ... täies meeskonnas ja kindlas suunas - nagu teades kuhu minna (täna on karjalaskepäev). See vaatepilt sundis mind kiirelt pidureid rabama ja tagasi sõitma. Nii ma neid seal vahtisin, endiselt Celtic Orchestra mängimas ... päike sinises taevas säramas ... taamal talu ... Selline vaatepilt lihtsalt paneb heldima ja isegi väikese pisara poetama - kuidagi nii ilus oli ... Ja siis märkasin üht vanat mees üle heinamaa kõndimas, keegi järgi kalpsamas. See keegi oli üks väga-väga väike kitsetall, keda see suur juhmilt liikuv kari sugugi ei huvitanud ja ega lambakari tallekesest ka huvitunud ei olnud ja jooksis lihtsalt eest ära, teda järgi ootamata ...

Pisut tuli pettuda Kõrvemaal - tee Venemäe-kanti sõitmiseks ei olnud sugugi sõidukõlbulik. Muidugi, kui ma oleksin mõne 4x4 omanik, siis oleks võinud proovida, aga ma kahtlen ka sellise masina võimsuses. Ja nii võtsin ette ühe ilusa matkaraja. Sinililled, näsiniin, ürgvanad jalakad ja mind mitte märganud värvulised, tänu millele avanes mul' täna esimest korda võimalus vaadata nendega tõtt 1,5 meetri pealt. Ja nii valmis minu peas otsus - peegelkaamera ... aitab sellest pisikesest digikarbist. Ei saa muidugi ühtki halba sõna öelda, sest kõik pildid, mis siin blogis on just sellesama Canon PowerShot A520'ga tehtud, aga tuleb edasi liikuda.
Ahjah, üks väike leid veel, mis oli "kasvama" hakanud ühe männi tüvele ja mis annab kehtist mõtteainet: "Risustamine" ja "Raha, kui motivaator".

Jäneda - koht, kus on möödunud üks osa minu lapsepõlvest ja üks vahva laagrisuvi. Kaamerasilma ette jäis Jäneda Jahiloss ja päikesevanne võtvad sinikaelpardipaar.

Milline kuu - täies hiilguses! Miskipärast tekitab täiskuu minus alati mingeid müstilisi tundeid - tundub olema aeg lõpetamata asjade lõpetamiseks, uute alustamiseks ja ... on veel üks asi, mida tuleb täiskuu ajal teha...

Mõttelõng katkes ... ainus, mis pähe tuleb on üks laulujupp ...

see öö jääb meeletuna meelde
varjude mäng, keerles täiskuu kumas
ta pöördus, hammustades keelde
varjudemäng, keerles täiskuu kumas

kirg oli jahtunud pühade eel
tunded muutunud varjudeks
leidis üks oma pärisosa raskel teel
teine vaikis kõigest mis ees

veel õhtul elu tundus lihtne
varjude mäng, keerles täiskuu kumas
iga laul, lause oli ehtne
varjude mäng, keerles täiskuu kumas

üks oli sündinudki võitluse jaoks
teekäijate vaprast soost
teine ootas armastust, mis elus ei kaoks
aga tunne pudenes koost

neid teid, neid maid
ei käida nagu korduvaid
neid teid, neid maid
öö taevas meeles peab neid

on öö tais aimamatut algust
varjude mäng, keerleb täiskuu kumas
ja hing veel kiirgab valgust
varjude mäng, keerleb täiskuu kumas

langeb taht nagu sähvataks öös
kiire ta lend labi pimeda
hele tunne alla langedes
aga tousta enam ei saa

... vot nii ...