Seoses nägemustega või hoopis nägemistega

Kas see, mida me näeme, on ikka see mis on näha või näeme me seda, mida tahame näha?
Kas see, mida me heaks kiidame, on ikka heakskiitu väärt või me tahame, et see oleks hea?

Ja kas see, mida me kuuleme ei olegi just see mida me kuulda tahame, mitte see, mida meile öelda tahetakse või kuulda antakse?

Ning kas see, mida me näeme ongi just meie silmadele? Kas ei oleks vahest parem mõningaid asju mitte näha - silma alla sattunud paber, telefonisõnum, tänaval vastutulevad inimesed

Ja kas see mida me ka kuuleme, ongi alati mõeldud meie kõrvadele - oluline saladus, kellegi telefoninumber, kellegi kolmanda inimese telefonikõne või mõne inimese kohta mitte just eriti ilusa arvamuse avaldamine ...

Aga üldiselt võiks 20 nädala kokku võtta kui ühe väga kiire, kuid siiski ka emotsionaalselt positiivse nädala. Lisaks ohtrale "orav-rattas" tööstiilile jõudsin 4-tunnise jalutuskäiguga ära niita aiamuru ja ülejäänud osa kahest nädalavahetuse päevast kulus siia-sinna nipet-näpet aiatöödele. Pisikesed pilguheited loodusesse näitavad, et suvi on väga-väga lähedal ja praegu ongi kõige ilusam aeg looduses - õitsvad õunapuud, kirsid, toomingad, metstulbid, lihtsalt tulbid, nartsissid, nurmenukud ... peagi oma kauneid valgeid kellukaid väljalükkavad piibelehed. Ahjah, ja ei tea, kas on minu silmad avanenud, aga sel' aastal on rohkelt märgata kotkaid, kelle kauneid liuge olen näinud ikka ohtralt ...

Ning tööreis viis mind lõppenud nädalal ka Saaremaale (armas vanaema, palun väga vabandust, aga Sinu juurest läbi lipsata lihtsalt ei jõudnud), kus võtsin tugevama õigusega otsuse läbi astuda paarist huvitavast kohast ning pean ütlema, et ei tulnud oma otsuses sugugi kahetseda:

Piretikivi.
Legend räägib siis sellise loo, et Piret (Töllu naine) tassis kive, ent kivi kukkus Piretile jalale, mispeale viimane suurest valust nutma puhkes ning sellest ohtrast nutmisest tekkinud soo (mille nime hetkel ei mäleta).

Ning siis sattusin ma ühte külakesse, mille nimi on Ruhve (küla esmamainimine on 1562.a. ning saarlased teavad küll mis on ruhi - sellest ka küla nimi). Sattumine ei olnud päris juhuslik, vaid pooljuhuslik. Keegi "tundmatu", kellega mõned tunnid hiljem maanteel juhuslikult "kohtusin", on küla kirjeldanud kui "kolgast". Tema tollasest irooniast ei saanud ma toona aru, kuid see küla on tõeline vaatamisväärsus ja looduskauneid vaateid on seal ilmselt kordades rohkem kui minu kiire läbipõikamine sellest "kolkast" võimaldas näha. Ning ühe linnukaitseala saaks sinna vabalt luua, sest lisaks tiirutavale kotkale oli seal ohtralt kõikvõimalikke veelinde. Aga nii täpselt tähistatud küla ei ole ma ammu näinud. Väga viiekas.

Head ööd! Selline oli laupäeva õhtu ...