Seoses nägemustega või hoopis nägemistega

Kas see, mida me näeme, on ikka see mis on näha või näeme me seda, mida tahame näha?
Kas see, mida me heaks kiidame, on ikka heakskiitu väärt või me tahame, et see oleks hea?

Ja kas see, mida me kuuleme ei olegi just see mida me kuulda tahame, mitte see, mida meile öelda tahetakse või kuulda antakse?

Ning kas see, mida me näeme ongi just meie silmadele? Kas ei oleks vahest parem mõningaid asju mitte näha - silma alla sattunud paber, telefonisõnum, tänaval vastutulevad inimesed

Ja kas see mida me ka kuuleme, ongi alati mõeldud meie kõrvadele - oluline saladus, kellegi telefoninumber, kellegi kolmanda inimese telefonikõne või mõne inimese kohta mitte just eriti ilusa arvamuse avaldamine ...

Aga üldiselt võiks 20 nädala kokku võtta kui ühe väga kiire, kuid siiski ka emotsionaalselt positiivse nädala. Lisaks ohtrale "orav-rattas" tööstiilile jõudsin 4-tunnise jalutuskäiguga ära niita aiamuru ja ülejäänud osa kahest nädalavahetuse päevast kulus siia-sinna nipet-näpet aiatöödele. Pisikesed pilguheited loodusesse näitavad, et suvi on väga-väga lähedal ja praegu ongi kõige ilusam aeg looduses - õitsvad õunapuud, kirsid, toomingad, metstulbid, lihtsalt tulbid, nartsissid, nurmenukud ... peagi oma kauneid valgeid kellukaid väljalükkavad piibelehed. Ahjah, ja ei tea, kas on minu silmad avanenud, aga sel' aastal on rohkelt märgata kotkaid, kelle kauneid liuge olen näinud ikka ohtralt ...

Ning tööreis viis mind lõppenud nädalal ka Saaremaale (armas vanaema, palun väga vabandust, aga Sinu juurest läbi lipsata lihtsalt ei jõudnud), kus võtsin tugevama õigusega otsuse läbi astuda paarist huvitavast kohast ning pean ütlema, et ei tulnud oma otsuses sugugi kahetseda:

Piretikivi.
Legend räägib siis sellise loo, et Piret (Töllu naine) tassis kive, ent kivi kukkus Piretile jalale, mispeale viimane suurest valust nutma puhkes ning sellest ohtrast nutmisest tekkinud soo (mille nime hetkel ei mäleta).

Ning siis sattusin ma ühte külakesse, mille nimi on Ruhve (küla esmamainimine on 1562.a. ning saarlased teavad küll mis on ruhi - sellest ka küla nimi). Sattumine ei olnud päris juhuslik, vaid pooljuhuslik. Keegi "tundmatu", kellega mõned tunnid hiljem maanteel juhuslikult "kohtusin", on küla kirjeldanud kui "kolgast". Tema tollasest irooniast ei saanud ma toona aru, kuid see küla on tõeline vaatamisväärsus ja looduskauneid vaateid on seal ilmselt kordades rohkem kui minu kiire läbipõikamine sellest "kolkast" võimaldas näha. Ning ühe linnukaitseala saaks sinna vabalt luua, sest lisaks tiirutavale kotkale oli seal ohtralt kõikvõimalikke veelinde. Aga nii täpselt tähistatud küla ei ole ma ammu näinud. Väga viiekas.

Head ööd! Selline oli laupäeva õhtu ...

hommikune horror ...

tänahommikune päikesepaiste teeb hinge rõõmsaks, aga ikka leidub miski, mis tekitab segadust minu väikeses peas - armsad pääsukesed on juba nädalapäevad käinud minu rõdu uudistamas ja täna hommikul otsustasid nad taas oma kinnisvaraprojektiga peale hakata ja ehitusmaterjali kohale vedada ning kohe ka müüre laduma hakata. Jälle dilemma missugune - ühest küljest on mul ju meeles KÕIK need eelmised suved, kus ma pidin kiivalt oma rõdu kaitsma, seda kilega kinni teipides ja küürides seda jama põrandalt ja seintelt. Teisest küljest - kuhu nad siis veel kolima peaksid ja kus nad oma lapsed siis üles kasvatavad? Ilmselt saab minu hell süda mõistuspärasest mõistusest võitu ja nii need allüürilised sinna kolida saavad.


Aga kiirelt ka nädalavahetuse kohta paar sõna öeldes, siis see möödus aiatööde tähe all, ent siiski jõudsin ka ussikest leotada ja metsas kolada. Koprad on kõva tööd teinud ja pooled Läänemaa metsad maha langetanud...

hämmastav kuidas suudab üks väike loom maha võtta sellise juraka puu. Oma pisikeste hammastega ...

Koovitajad, keda piilumas käin on endiselt söömahimulised ja neid ei sega ilmselt miski. Kahjuks ei võimalda minu kaamera neid selgelt pildile saada. Siit taas see EOS'i mõte - iga päev käin ja vaatan seda iludust ... aga see saadanas on ikka kallis, mis kallis ... igas mõttes kallis.

Ja lõpetuseks kogunevad lagleparved. Neid on hetkel Matsalus ilmselt kümneid ja kümneid ning iga noist parvedest koosneb omakorda sajale lähenevast isendist. Kaamera väheste võimaluste pärast ei õnnestunud head pilti saada, aga ma ju ise tean mis seal peal on :)