Albert, Juula, ... ja Viplala - nende esimese elukuu lõpuarvestused

Katsun nüüd siinkohal ruttu oma viga parandada ja jätkuvalt ülevaadet anda Hilde ja Haraldi järeltulijate arengust.

Nagu ma juba mainisin - on pesas tõepoolest ikka 4 tegelast, millest annab ka tõestust faks, et minu rõdust on saanud üldine fekaalituba, mida on vaja muudkui 'tühjendada' ja fotosüüdistus:

Arengust siis niipalju, et linnukesed on usinad lõõritajad ja edasiminek lauluhääle treenimisel on üsna eduline - tänaseks on nad eksami andnud kõikvõimalikes pääsuhäälte tegemistes ja minu arust täiesti küpsed sel' alal. Lennuoskustega ma nii rahul ei ole ja seda on vaja veel tublisti lihvida. Kuigi-kuigi, mis seal salata - pääsupojad on üsna tublid ja suudavad minu rõdul on lennu-ringmänge teha ja nagu kõigile 'lastele' omane - ka mürada, seda siis lennates. Seni on oma lennuosavusega silma jäänud Albert, Juula ning ... (veel nimetu). Ent eile proovis siis ka seni pisut enam melanhoolsena silma paistud Viplala tiibu sirutada ja esimene proov oli üsna õnnetu. Juhtus selline kurb tõsiasi, et Albert, Juula ja ... sööstsid pesast välja ning neile üritas järgneda Viplala (kes ilmselgelt üritas mulle oma tublidust näidata), kuid nii õnnetult, et põrkus vastu rõdupiiret, millele järgnes uperpall ja ta jäi põrandale kössitama. Olin juba kummikindaid tooma minemas, et ta pessa tagasi tõsta, kui temast sai tõeline dzhungliloom ja ellujääja ning pisut end saputanuna üritas ta nagu helikopter kohalt vertikaalselt üles lenduda. Peale mõningaid valearvestusi õhu takistuse arvutamisel saavutasid tema pisut muljuda saanud lihased siiski oma maksimaaljõu ja ta järgnes oma semudele. Hetkel ma neid rohkem näinud ei ole. Eks siis uue info saanuna annan uue otsereportaazhi.

Mitmehäälselt

Just täpselt nii mitmehäälselt see koor siis viisi üles võtab. Tegelikult on neid särasilmseid linnupoegi ikkagi 4, aga nagu inimolendite hulgas on sangviinikuid ja koleerikuid - on seda ilmselt ka pääsukeste hulgas. See, kellel nokk enim lahti on ilmselt siis Albert, kes alati üle pesa ääres piilumas on ja kes on ka kõige julgem sellest seltskonnast. Vahest tundub ta olema nagu vanainimene, kel on vaja kõigest toimuvast teada. Talle sekundeerib keegi vähem-julgem ja siinkohal ristin ma ta Juulaks (mõeldes ilmselt alateadlikult Krissu ja Karla kilpkonn Juulale). Aktiivseimad hääleharjutused toimivad õhtuti enne magamaminekut ja täiesti ekslik on arvata, et tegemist on varahommikuste aktivistidega. Kaugel sellest, hoopis mina olen see, kes vaikselt rõduust paotab, et seal päikese käes oma hommikukohvi nautida.

Maailm on ilus

Just selline 'karvatuust' üritas täna maailma uudistada. Tundub, et pigem haista. Aga müstilise kiirusega arenevad need pääsulapsed. Loodetavasti ei otsusta Hilde ja Harald veel teistki pesakonda poegi tegema hakata, sest see rõdu kasimine on üks üsna tüütu tegevus. Olen küll kergema vastupanu teed läinud ja neile Eesti Päevalehest vaiba sinna pesa alla pununud. Või peaks ütlema tualettruumi?

Aga endal mul õnnestus selle põrgukuumuse ja konditsioneeride koostöö tulemusena haigeks jääda ja eile vaevlesin 38, 2 palavikuga voodis. Täna olen kombeka tüdruku kombel manustanud nohutablette ja vähemalt on need kanalid kasutamiskõlblikud.

Laupäevane retk tõi minu ette igasuguseid põnevaid kohtumisi. Üks nendest oli see kiilipoiss.

Esimesed hääleharjutused

Esmaspäeva lõunaks oli koorunud ilmselt 5 poega. Vähemalt koorte järgi otsustades.
Täna õhtul oli kosta esimesi piiksatusi.
Kogu mu rõdupõrand on pidevalt kaetud pisikeste 'tirtsatustega' ning oma meeleolu ja silmailu tõstmiseks maalisin ma täna ära rõdupiirded. Loodetavasti pakub see silmailu ka Hildale ja Haraldile ning nad ei sirtsuta neid värskelt maalitud rõdupiirdeid täis.

Mõtlesin praegu, et äkki peaks uutele linnu-kodanikele nimed ka panema?