Müüriladujad minu rõdul

Vat selliste võrgutavate silmadega müüriladujad on mul siis nüüd rõdul. Ja nii ma olengi dilemma ees, kas lubada neid allüürnikke või mitte. Meenutades paari aastatagust suve, kus olin sunnitud oma armast rõdu allüürnikega jagama, ei teki nagu väga tahtmist 7 päeva nädalas koristajamutti mängida. Ja lõpuks tuleb endal kellu kätte võtta ja müüri laduda, sest need tiivulistest müüriladujad ei hiilga just oma nokaosavusega ehitusvallas ja suvelõpuks ripuvad pisikeste pääsupoegade varbad pespõhjas olevast august välja ja mina pean hinge kinni hoidma, et mõni seal enesetappu ei soorita.
Ja WC's käimise kombed on neil ka vähe veidrad - lükkavad oma taguotsa üle pesa ääre ja sirtsutavad minu ilusa valge põranda täis. Too kraam on aga nii vänge, et pesa all olevad lilled lihtsalt suurest erutusest sussid püsti viskasid.

With these tempting eyes masons I met tonight on my balcony - it seems a very lovely couple of swallows trying to settle there.

So now I am facing a dilemma – to make a deal with them or not. Actually 2 years ago I experienced the meaning of having subtenants on my balcony – you have to be prepared to renovate their lovely nest, because at the end of summer you can see how tiny feet of baby-swallows are coming through the floor and you'd better keeping your breath if one of them is going to try a suicide.

And their manners to use the `restroom` are also not the best ones - pushing their butt over the edge and doing `khm` on my floor. But the `khm` is so strong that 2 years ago it killed my plants which were under their nest.