Müüriladujad minu rõdul

Vat selliste võrgutavate silmadega müüriladujad on mul siis nüüd rõdul. Ja nii ma olengi dilemma ees, kas lubada neid allüürnikke või mitte. Meenutades paari aastatagust suve, kus olin sunnitud oma armast rõdu allüürnikega jagama, ei teki nagu väga tahtmist 7 päeva nädalas koristajamutti mängida. Ja lõpuks tuleb endal kellu kätte võtta ja müüri laduda, sest need tiivulistest müüriladujad ei hiilga just oma nokaosavusega ehitusvallas ja suvelõpuks ripuvad pisikeste pääsupoegade varbad pespõhjas olevast august välja ja mina pean hinge kinni hoidma, et mõni seal enesetappu ei soorita.
Ja WC's käimise kombed on neil ka vähe veidrad - lükkavad oma taguotsa üle pesa ääre ja sirtsutavad minu ilusa valge põranda täis. Too kraam on aga nii vänge, et pesa all olevad lilled lihtsalt suurest erutusest sussid püsti viskasid.

With these tempting eyes masons I met tonight on my balcony - it seems a very lovely couple of swallows trying to settle there.

So now I am facing a dilemma – to make a deal with them or not. Actually 2 years ago I experienced the meaning of having subtenants on my balcony – you have to be prepared to renovate their lovely nest, because at the end of summer you can see how tiny feet of baby-swallows are coming through the floor and you'd better keeping your breath if one of them is going to try a suicide.

And their manners to use the `restroom` are also not the best ones - pushing their butt over the edge and doing `khm` on my floor. But the `khm` is so strong that 2 years ago it killed my plants which were under their nest.

Mõned inimesed ...

Mõned inimesed poevad hinge. Mõned rohkem - teised vähem. Neid sügavuti pugevaid inimesi on vähem, aga see-eest on nad seal väga sügaval ja väga kaua. Ja isegi üle mitmete aastate nende nägemine mõjub ... mmm ... soojalt. Ja siis meenuvad mingid naljakad seigad ... ilm, lõhnad, sõnad ...

Rusuvalt mõjuvad seigad unuvad kiiresti. Negatiivsed emotsioonid ei ole minu sõbrad. Ja nii unuvadki kõik pimedad kohad, sest need mõjuvad rusuvalt. Ka neis pimedates kohtades juhtunud. Ja reetmised ... no nendega on imelikud lood. Oleneb vist reetjast. Mõnele andestad ja unustad. Mõnele andestad, aga ei unusta. Aeg on siin vist võtmesõna.

Ja kooli kõige pirtsakam tüdruk on väga lahe tiitel.

Pühapäevaseid leide

Ilusa päeva algus. Ei, tegelikult pigem isegi ilusa suve algus. Need õied pärinevad ühelt kaunilt metsõunapuult.

Ja see on minu lemmikkoht. Sedasama motiivi olen erinevatel aastaaegadel üles võtnud aastast 1997. Nii varakevadel, suvel, sügisel ja ka paukuva pakasega talveilmas.

Sellest väikesest jõekesest olen püüdnud 1 roosärje ja üks teine särg oli kah. Pühendatud Enelile ja Ingridile.

Kevadised varsakabjad on minu ühed lemmikud. Ühed minu paljudest lemmikutest.

Lihula Gümnaasiumi kokkutulek

Toimus jälle Lihula Gümnaasiumi kokkutulek. 220 aastat on siis möödas meie kooli asutamisest.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et oli väga lahe üritus ja mul oli meeletult hea meel näha kõiki neid inimesi, kes olid kohale tulnud.
Ja kui mõned õnnetud seigad (sh. inimesed) välja jätta, siis võib lugeda ürituse kordaläinuks.

My first difficulties ...

I have to say - it's not easy to create my new blog here ... The program is difficult ... not difficult, but it's illogical to use. But I'll keep trying.

Nüüd on see siis tehtud

Tegelikult oli mul juba blogi olemas msn's. Ent mingitel seni veel seletamatutel põhjusetel see lugu seal hästi ei tööta, ja et lähenev reis nõudis korralikku blogi pidamise võimalust, siis saigi see samm siin ette võetud.

Kuna mõtteid on igasuguseid, siis ei oska ma hetkel öelda, millisena te seda blogi nägema hakkate ja kas ka minu eelmiste reiside info siia üles saab, aga kindel-mis-kindel - seda kõike saab näha mõne aja pärast.