Headus on ilmas, kurjus on ilmas ... head on head ja pahad on pahad

Kas see, mida me näeme, on ikka see mis on näha või näeme me seda, mida tahame näha?
Kas see, mida me heaks kiidame, on ikka heakskiitu väärt või me tahame, et see oleks hea?

Ja kas see, mida me kuuleme ei olegi just see mida me kuulda tahame, mitte see, mida meile öelda tahetakse või kuulda antakse?

Ning kas see, mida me näeme ongi just meie silmadele? Kas ei oleks vahest parem mõningaid asju mitte näha - silma alla sattunud paber, telefonisõnum, tänaval vastutulevad inimesed

Ja kas see mida me ka kuuleme, ongi alati mõeldud meie kõrvadele - oluline saladus, kellegi telefoninumber, kellegi kolmanda inimese telefonikõne või mõne inimese kohta mitte just eriti ilusa arvamuse avaldamine ...

olen sama mõtte juba kunagi välja käinud, aga midagi ei ole nagunii siin ilmas muutunud. Inimesi on ikka sama inetuid, kui ka ilusaid. Hetki on samuti inetuid kui ilusaid. On lihtsalt perioode, kus ilusaid hetki on lõputuid ja inimesi neis ilusates hetkedes on palju. Siis kõik muutub ... valgusest saab pimedus, headusest saab kurjus, rikkusest saab vaesus, õnnest saab õnnetus, rõõmust kurbus ... Kogu selle pöördumuse järel saabub õnneks tagasipöördumine. Kas just situatsioonid, inimesed neis ja sinu ümber just needsamad on, aga me ju teame, et headus võidab. Ja need inimesed, kes on sinu ümber ikka veel ka nendel valguse, headuse, rikkuse/vaesuse, õnne ja rõõmu saabumisel, mil just pimedus, õnnetus, kurjus ja kurbus on lahkumas, siis need inimesed ongi tegelikult ju "sinu" inimesed, kellega edasi liikuda. Oluline on jääda iseendaks ja mitte lasta end nahka pista kurjusel.

Lilleke rohus ...

...lilleke rohus,
ei märka, et on ohus,
ja miskit ei taipa ses tohuvapohus ...