30. novembril ...
Ei tea, kas algav detsember ehk jõulukuu muudab inimesed melanhoolsemaks, aga täna tekkis mul vajadus või siis tahe vaadata vanu pilte. Ja nii avastasin piltidelt kuhugi kadunud sõpru, unustusehõlma vajunud vahvaid üritusi, endiseid poisssõpru, ilusaid loodusvaateid, hingelummavaid hetki reisidelt ...
Ja kui ma praegu mõtlen, siis fotot tehes, sellele inimesi, olukordi, vaateid jäädvustades ei mõtlegi, et võib-olla mõne aasta pärast saavad need hoopis teise tähenduse. Palju soojema. Või külmema ehk emotsioonitu. Ja mis sel' hektel tundus nii tähtis, nii oluline - on tänaseks päevaks oma olulisuse täiesti minetanud ja asendunud lihtsalt teadmisega, et vat nii oli siis ... Aga siiski on hea, et meil on fotokaamerad, millega neid hetki jäädvustada ... Milliseid ilusaid avastusi me tänu nendele jäädvustustele võime teha ;)
Võib-olla ongi õige aeg aasta lõpus vaadata selja taha ... äkki me ei olegi olnud nii head või halvad inimesed nagu me oleme seni endid arvanud olevat?

