Nad on nüüd siis koorunud!

Esmalt see, et minu Ameerika-reisi ajal on usinad allüürnikud Hilde ja Harald oma 'elamu' valmis ehitanud ja sinna majakesse ka midagi poetanud, sest täna õhtuks oli siia ilma sündinud kaks uut linnu-kodanikku, millest andsid tunnistust koored minu rõdul.

Nüüd ei jää mul siis muud üle, kui ootama jääda nende uute ilmakodanike uudishimulikke päid üle pesa ääre alla kiikamas ja tagumikuotsi üle ääre vupsatamas ning minu põrandale 'vurtsukesi' laskmas.

Will be continued ;)

Kohtumine tundamatuga

Sellise kauni 'tundmatuga' kohtusime sõbrannaga, kui käisime metsmaasikaid ja karikakraid korjamas. Kahjuks ei allunud hr. Tundmatu mitte ühelegi meelitusele ja lõpuks lasi ta pikkade hüpetega metsa poole jalga.

Pean nüüd siinkohal ühe hea sõbra märkuse peale täpsustama, et Tundmatu ei ole mitte härra, vaid preili või proua. Aga kuna tegemist oli väiksemamõõdulise olendiga, siis ilmselt toimus kohtumine preili Tundmatuga.

Minu selle aasta esimesed metsmaasikad. Õhh, kui head ...

Olelusvõitlus

Täna jalutasin metsas.

Nautisin enne oma ärasõitu hiliskevadist eesti loodust. Siinkohal jäi kaamera ette harilik piibeleht convallaria majalis.

Ja siin ojamõõl geum rivale.

Ja õitsev metsmaasikas fragaria vesca. Tundub, et neil kellel talvekülm aedmaasikatest julmalt 'üle käis', on vähemalt lootust metsast üht-teist leida.

Footprints

Vanalinn. Täna jalutasin vanalinnas. Tänud heale sõbrale siinkohal.
Pani ennastki imestama, kui palju inimesi seal kõnnib. Turistid vist. Aga mõned muud inimesed olid ka.
Ja ühtlasi minu ilmumisega vanalinna algasid ka 'Vanalinna Päevad'. Mingeid muid erilisi mälestusi ega emotsioone see üritus minu jaoks endaga kaasa ei too...

Kastanid. Kastanid õitsevad. Ja eriti ilusad kastanid on Neitsitorni juures - nende kärnaliste kastanite peal, mille tüvel kastanilehed läbi krimpsuliste koorekumeruste on end välja pressinud. Ja kui kastaniõied kukuvad, siis võib hetkeks tunduda, et linnuke sirtsutas ...

Jõudes linnukeste juurde, siis Hilde ja Harald on täna oma töökusega silma paistnud ja pesale ühe soklijao juurde ehitanud. Ilmselt ööbivad nad veel oma vanas elamises, aga kui see loss minu rõdul valmis saab, siis on nad 24/7 minu juures platsis. Koos oma pudinatega.

Hilde ja Harald tegutsevad

Tunnen end juba ornitoloogina - mõned pääsukeste kombedki selged. Aga mida aeg edasi, seda enam hakkab mulle tunduma, et mitte nemad ei ole minu vaatluse all, vaid nemad jälgivad mind. Täna st. eile sattusin peale nende amiseerimisele, millele järgnes vist mingi arvete klaarimine, sest nende ilme on selline kahtlane. Tegin ilusasti fotopäeviku ja mulle tundub, nagu emane (ei tea, peaks vist nimed neile panema) hakkas isase kallal näägutama ja viimaste piltide peal on näha, kuidas isane igatsevalt kuskile kaugusse vaatab. Tegelkult lendas ta lõpuks ära. Säärane jalgalaskev käitumine on väga omane isasliigile ja ilmselt mitte ainult inimloomade hulgas ...

Aga pesaehitus käib tasa-ja-targu ning väga edenenud see ei ole. See-eest on minu rõdupõrand täis kõikvõimalikku ehitusmaterjali ja ma täiesti imestan millega nad seda lugu seal püsti panevad. Vähemalt on minu punasel tolmuimejal nüüd rohkem rakendust. Seisiski teine üsmna kurvalt nurgas ja kurtis liiga väikese töökoormuse üle.